Amar Annus: tähelepanekuid reisilt Ülem-Mesopotaamiasse
Vahemikul 4. kuni 14. oktoobrini käisime omal algatusel reisimas Ida-Türgis – siinse kirjutise autor, usuteaduskonna doktorant Helen Haas ja ajakirjanik Bianca Mikovitš. Väisasime kultuurilooliselt olulisi paiku Tigrise ja Eufrati jõgede ülemjooksu kandis: Sanliurfa, Mardin, Midyat, Harran, Göbekli Tepe ja teisi sealse piirkonna pika ajalooga kohti. Ida-Türgi kuulub nn „viljaka poolkuu“ piirkonda ja seal on inimasustust püsivalt olnud kiviajast alates. Tänapäeval on tegemist põhiliselt Türgi Kurdistaniga, kus muistsel ajal oli levinud Mesopotaamia kirjakultuur ning hiljem Süüria kristlus. Samu paiku külastas rohkesti usuteaduskonna kasvandik, professor Arthur Võõbus 1960. aastatel, kust ta leidis ja pildistas ohtralt senitundmatuid süüriakeelseid käsikirju.
Alates ajast kui Võõbus Ida-Türgis käis, on aeg ja olud palju muutunud. Piirkonna majanduse edendamiseks on juba mõned aastad käigus olnud suur Ilısu tamm ja hüdroelektrijaam, mis paisutas Tigrise ja Eufrati sängi paljudes kohtades tublisti ja ujutas veega üle rohked iidsed kultuurmaad. Kõige äärmuslikum näide on muistne linn Hasankeyf, mille madalamad alad on nüüdseks täiesti vee all ja kohalik elanikkond pidanud kolima mägede veerel kõrgemale. Võimsat Ilısu tammi hakati kavandama 50 aastat tagasi ja ehitamisele eelneval ajal tehti rohkesti arheoloogilisi kaevamistöid piirkondades, mis tammi paisutatud vee alla olid määratud jääma. Ida-Türgis on palju rõhku pandud nende arheoloogiliste leiukohtade esitlemisele muuseumites – kõik välja kaevatud ja vee alla jäänud muistsed asulakohad on muuseumites väga kenasti ja professionaalselt eksponeeritud. Türgi arheoloogia tulemusi näidatakse kohalikes muuseumites väga kõrgel ja hästi rahastatud tasemel – väljapanekud on varustatud põhjalike seletuste, videomaterjali ja installatsioonidega. Mõnikord on muuseumisse toodud muistne ehitis või tänav tervenisti. Türgi riiklikud arheoloogiamuuseumid ei jää millegi poolest maailma parimatele alla. Siiski tuleb ka seda lisada, et Ilısu tammi paisutatud vee alla jäi arvatavalt paljusid arheoloogilisi leiukohti, mida enam kaevata pole võimalik.
Noa haud Cizre linnas
Meie reisiseltskonnal õnnestus külastada muuhulgas Cizre linna, kuhu turistid satuvad harva. Seal tutvustas meile kohalik reisijuht Noa hauda, mis asus mošee kõrval. Selgus, et selle kandi kurdidel on kohalik, senini elav veeuputusest jutustav pärimus. Mäe nimi, mille peale veeuputuse-laev pidama jäi, on sealse pärimuse järgi Cudi / Džūdī (mainitud Koraanis 11: 44), mille tippu on linnast selge ilmaga näha. Veelgi huvitavam oli laskuda alla Noa hauakambrisse ja veenduda, et mainitud laevaehitaja pidi olema oma kehaliste mõõtude poolest gigant – tema sarkofaag on umbes viie meetri pikkune.
Seda silmitsedes tuli kohe meelde muistse Mesopotaamia pärimus, kus müütilised inimesed enne veeuputust arvati olevat hiiglased. Nõnda ka muistsed kuulsad kuningad nagu Gilgameš, kelle kohta Mesopotaamia eepos märgib, et tema keha pikkus oli 11 küünart, s.t 5,5 meetrit. Sama kõrge on Louvre’i muuseumis asuv kuningas Sargoni (valitses 721–705 e.m.a) paleest toodud kangelase reljeef (täpselt 5,5 meetrit), mis kujutab elusuuruses Gilgameši, kes hoiab kaenlas lõvi. Hilisemas Lähis-Idas oli tuntud arameakeelne „Hiiglaste raamat“, mis mainis „Gilgameši eeposest“ tuttavaid tegelasi (Gilgameš, Humbaba, Uta-napišti) kui patriarh Eenoki ajal elanud gigante. Justnagu inimesed muistses Mesopotaamias, usuvad ka tänapäeva kurdid, et veeuputuse-eelse ja üldse muistse aja kangelased olid hiiglased, mis näitab tähelepanuväärset kultuurilist järjepidevust, mis on jätkunud tuhandeid aastaid kaugest minevikust tänaseni.
Iiobi pärimus Sanliurfa piirkonnas
Tänapäeva Türgi linna Sanliurfa läheduses (u 20 km), külas nimega Sultantepe asub osaliselt välja kaevatud muistne asula. Selle asula või piirkonna muistne nimetus oli arvatavalt Huzirina. Uus-Assüüria impeeriumi ajast u 700 e.m.a pärineb sealt leitud muistsete kiilkirjatekstide arhiiv, mis sisaldab terve hulga Vana-Mesopotaamia kirjanduse klassikaliste palade ümberkirjutusi. Nende hulgas on ka jutustus „Vaene mees Nippurist“, mille eestikeelne tõlge ilmus hiljuti ajakirjas Vikerkaar (10–11/ 2022). See Mesopotaamia novell sisaldab samu motiive kui Iiobi raamatu raamjutustus, milles Saatan saab Jumalalt loa Iiobit kiusata. Mesopotaamia novellis, kus sarnased asjad juhtuvad, on Iiobi asemel Nippuri linnapea ja Saatana asemel petetud vaene mees, kes maksab enese alandamise eest kolm korda kätte. Mesopotaamia novell ja hilisem Iiobi pärimus on omavahel kindlasti seotud (vt selle kohta siit). Muistses Lähis-Idas olid populaarsed pärimused alati suuliselt varieeruvad, samadest lugudest tunti mitmeid erinevaid teisendeid ja lugusid kombineeriti. Huvitaval kombel on Iiobi pärimus populaarne samas piirkonnas ka tänapäeval. Sanliurfa üks linnaosa on nimetatud Iiobi järgi – Eyüpkent – kuhu Iiobi loost inspireeritult on ehitatud suur moodne haigla. Samas linnaosas asuva mošee juures asub vaatamisväärsus, mida seostatakse Iiobiga – tema kannatuste koobas ja tema ravivee kaev.
On täiesti hämmastav, et „Kannatava Iiobi mälestamise paik“ Sanliurfa linnas asub ainult 16 kilomeetri kaugusel Sultantepest, kust on leitud aastal u 700 e.m.a kirjutatud savitahvel, millele talletatud loos on palju sarnasusi Iiobi jutustusega (vt kaarti).
Jällegi põrkume hämmastava kultuuri ja lokaalse pärimuse säilimise fenomenile. Siia võiks juurde lisada veel ühe intrigeeriva hüpoteesi: Piibli Iiobi raamatu järgi elas kangelane müütilisel Uusimaal, mille asukohta ega nimetuse etümoloogiat pole suudetud kindlaks teha, kuigi hüpoteese on palju. On täiesti võimalik, et see heebrea sõna tuleb muistsest nimetusest Huzirina, millega nimetati Sanliurfa lähedal asuvat piirkonda. Tõestada seda hüpoteesi pole siiski võimalik.
Kuulsuste fiktiivsed kirjad
Viimaks veel üks tähelepanek Sanliurfa kirjandusliku ja kultuurilise jätkuvuse kohta. Muistse asula Sultantepe arhiivist on leitud ka üks apokrüüfiline kiri kohalikule valitsejale, mille autorina mainitakse kuningas Gilgameši. See kiri on leitud ainuüksi siit, mis paneb arvama, et kiri mõeldi välja kohalike kirjutajate poolt. Muistses Mesopotaamias tunti fiktiivsete või kirjandusliku sisuga kirjade koostamise traditsiooni juba tuhatkond aastat varem. Need pärinesid kirjutajate koolidest, kuid omistati mõnele Mesopotaamia ajaloolisele kuningale. Sultantepest leitud fiktiivses kirjas nõuab Gilgameš endale sellest piirkonnast hiiglaslikku saadetist või kingitust. Selle kirja koostamise ajend võis olla patriootiline soov oma kodukandi ajalugu esile tõsta. Kuigi Sultantepes viljeleti esimesel aastatuhandel e.m.a Mesopotaamia kirjakunsti, oli see siiski Kahejõemaa perifeerne piirkond, üsna kaugel Assüüria kultuurikeskustest nagu Niinive. Huvitaval kombel leiduvad analoogilised kirjanduslikud väljamõeldised ka kristlikust ajastust. Sanliurfa linna nimetati hellenistlikul ajal nimega Edessa. Neljandast sajandist pärineb süüriakeelne allikas Doctrina Addai, mis kirjeldab kristluse kõige varasemat ajalugu Edessa linnas. Selles allikas on tsiteeritud Edessa kuninga Abgar V kirjavahetust Jeesusega, keda ta oma linna külla kutsub. Edessa kuningas Abgar Ukkama olevat kirjutanud Jeesusele kirja, milles kiitis tema imelisi ravijavõimeid, kutsunud ta endale külla ning olevat saanud oma kirjale ka Jeesuselt vastuse. Jeesus olevat vastanud, et ta aja puuduse tõttu tulla ei saa, kuid saadab peatselt oma apostli. Selle pärimuse on üles märkinud Kaisarea Eusebios oma Kirikuloos (ptk 1.13, 3.1). Kirjavahetus Jeesuse ja Abgari vahel on kahtlemata fiktiivne, mille mõtlesid välja Edessa kirjutajad. Sellega paljastub veel üks lokaalne kultuurilooline muster – justnagu Sultantepe kirjutajad muistses Assüürias mõtlesid välja Gilgameši kirja kohalikule valitsejale, koostasid kristliku aja autorid fiktiivse kirjavahetuse Jeesuse ja Abgari vahel, et toonitada oma linna ja piirkonna olulist ajalugu. Järelikult oli sarnaste apokrüüfiliste kirjade koostamine kohalik traditsioon, millest leidub näiteid nii Uus-Assüüria kui ka sajandeid hiljem kristlikul ajajärgul.
Amar Annus, Lähis-Ida usundiloo kaasprofessor
28. detsember 2022